26.04.09

Õpilaste looming "Minu õnn"

07.04 Minu kõige suurem õnn

Minu kõige suurem õnn oli kui ma käisin Egiptuses.Egiptuse reisist sain ma teada 2008.aasta kevadel. Ma olin nii rõõmus. See oli mu esimene lennureis. Me olime seal kokku 12 päeva. Kui olime lennujaamas,siis ma natuke pabistasin,et äkki juhtub lennukiga midagi ja me saame surma. Aga see läks õige pea üle, kui olin lennukisse jõudnud. Sõiduajal tekkisid õhuaugud ,mida ma hirmsasti kartsin. Õhuaugud on nagu väikesed keerised. Kui ma Egiptuses lennukist välja astusin,tundsin kohe mõnusat soojust. Egiptuses anti päevas kolm korda süüa: hommikul, lõunal ja õhtul. See toit oli maitsev. Kõige parem oli siiski metsik riis. Mulle meeldis väga käia linnas, mille nimi oli Naamabay. Seal oli väga palju huvitavaid mehi, kes kibelesid kohe juttu puhuma. Sel ajal, kui ma asju vaatasin, küsisid mehed minu käest: Kust ma pärit olen. Kas ma räägin hästi inglise keelt jne.Nad ütlesin kõik ,et mu nimi on väga kaunis. Mul oli seal väga lõbus olla. Minu perest tulid kaasa veel mu õde ja ema. Mu emal oli veel mitu, mitu sõpra kaasas, neid oli umbes 8. Me viibisime Sharm El Shake`is. Sharm El Shake on turistide jaoks ehitatud linn. Aga väga huvitav oli Egiptuse veepark, mille nimi oli Aqua park. Mere ääres me ei jätnud samuti käimata. See oli hirmus soolane, nii, et mu nahk hakkas kipitama. Ma proovisin ka snorgeldada. Snorgeldamiseks on vaja: maski ehk ujumisprille ja toru, millega hingata. Mu ema käis kõrbes sahvaril. Seal sõideti dšiipidega ja kaamelitega. Külastati ka vaeseid lapsi. Egiptuses on selline komme, et abielluda tuleb juba 13 aastaselt ja seda oma sugulastega, kuna seal ei ole kedagi teist valida. Kõige suurem õnn ootab siiski veel ees!

Kris-Marii Jaanson

Kommentaare ei ole: